Missuguseid vastuseid kuuleme kõige sagedamini, kui püüame last kasvõi veidikeseks ajaks õue mängima meelitada? Ei viitsi! Õues on igav, seal pole midagi teha! Kedagi teist ei ole ju… Mille peale me vastame – aga kui MEIE lapsed olime, siis me ei tulnud iialgi enne pimedat tuppa ja mitte kunagi ei olnud igav! Isegi mitte üksinda! Mis siis nüüd muutunud on?
Kes tahab, see oskab
Mis oli “meie ajal” teisiti? Rohi oli roheline, taevas oli sinine – on ju praegugi. Vahe on alternatiivdes, mida elu praegu lastele pakub. Kõik me tahaks nii töölt kui koolist tulles veidike mõistust puhata ning mis sobib selleks paremini, kui liikuvate piltide jälgimine. Ei pea kellegagi suhtlema, ei pea isegi naljade peale naerma, kui ei viitsi. Naljatledes räägitakse veel “Punasesse Raamatusse” kuuluvatest noortest – need on need, kes vabal ajal vabatahtlikult raamatuid loevad! Kuid seda, et kellelgi neist õues tõepoolest igav oleks, on raske uskuda. Tuleb vaid veidi suunata, aega anda ja vajalikke vahendeid pakkuda ning peagi leiab iga laps õues vähemalt ühe meeldiva tegevuse.
Mida meie õues tegime
Poisid ehitasid onni. Ükskõik kuhu, ükskõik millest, aga onn pidi igal juhul olema. See oli salajaste kohtumiste paik, mille asukohta ja eesmärke tuli kiivalt varjata. Aga hoovi peal on ju mängumaja…? See pole see! Kogunemiseks anti märku kokku lepitud linnuhäälte või viledega, ikka selleks, et plikad aru ei saaks! Lisaks mängiti luurekat, noolekat, Rooside sõda, tukikat – kas meenub, kuidas neid mänge veel nimetati? Sekka veel erinevad pallimängud nagu mädamuna, koer ja suurema seltskonna puhul ka rahvastepall.
Üksinda mängiti keksu nii kriidiga joonistatult kui vanaemalt näpatud pesukummiga, mille hoidjateks sobisid suurepäraselt nii känd, elektripost kui vana tool. Väiksemad mängisid poodi või kohvikut ning menüü oli ülimalt mitmekesine – umbrohusupp, liivakoogid, värvilised lillemahlad ja lõputult erinevaid salateid. Mahla pressiti marli ja kivide abiga ning loomulikult korjati lilli ja lehti ka pärja punumiseks ja raamatu vahel kuivatamiseks, et neist hiljem ainulaadseid pilte ja õnnitluskaarte meisterdada. Veesõda, aaretejaht, kriitidega joonistamine – nimekiri on lõputu!
Kui mängida on piinlik
Tagasihoidlikum laps, kes hoolib muuhulgas väga teiste arvamusest, ei pruugi muidugi ühegi nipiga üksinda mängima hakata. Teised näevad ju, imelik on! Aga alati ei peagi omaette pobisedes liivakastis käbidega sõda mängima. Loodus ise pakub lugematul arvul võimalusi enda avastamiseks ja uurimiseks. Binokkel, pikksilm ja luup kaasa ning avastusretk võib alata! Ilm on tuuline? Vaevalt, et keegi lohet lennutavale lapsele kuidagi viltu vaatab, pigem on see võimalus uusi sõpru ligi meelitada. Sama lugu on mullitajatega, iseäranis veel sellistega, millega saab teha lausa hiiglaslikke seebimulle! Ning mis on veel mainimata jäänud? Loomulikult jalgrattasõit. Üksinda, perega, sõpradega, oma hoovis või mööda linna, juba ratas ise on heaks kaaslaseks ka siis, kui sõpru parasjagu napib.
Ole eeskujuks!
Aknast välja vaadates peab kurvastusega tõdema – ei paista sealt just eriti palju eeskujusid. Kuid kes saaks olla veel parem eeskuju kui lapsevanem ise? Kasvõi mõni minut kohvitassi või ajalehega värskes õhus istumist võib anda lapsele vajaliku julgustava tõuke samal ajal ilma uudistama tulla.
Kui kodustest vahenditest väheks jääb või paelub last pigem miski uus ja huvitav, siis siit leiad küllaldaselt inspiratsiooni ja põnevaid tooteid:
Üksinda nokitsemiseks
- Asfaldikriidid
- Hiigelmullitajad
- Tuulelohed
- Hüppenöör
- Liivamänguasjad
- Looduse avastamine
- Rattad ja autod
Ostukorvis pole tooteid. 