Laste eneseregulatsiooni toetamine lasteaias

Laste eneseregulatsioon on teema, mis on tänapäeval lasteaias õpetajate töö lahutamatu osa. Efektiivne õppimine ja mäng on võimalikud ainult siis, kui laps tunneb end turvaliselt ja tema närvisüsteem on rahuolekus. Kuna (väike)lapse enesergulatsiooni oskused ei ole veel väljaarenenud, vajab ta selleks täiskasvanu teadlikku tuge. Üheks viimasel ajal laialt levinud vahendiks laste eneseregulatsiooni toetamisel on rahupesad – eraldatud ja privaatsed kohad, kuhu laps saab omal soovil enda taastamiseks minna. Rahupesa on justkui sümbol, et kõik tunded on lubatud ja nendega toimetulekuks on lapsele loodud turvaline ruum.

Miks rahupesa üksi alati ei toimi?

Rahupesade kasulikkus ja efektiivsus seisneb selles, et sinna saab peituda ümbritseva keskkonna intensiivsete stiimulite eest. Lasteaia keskkonnas on paratamatult palju lärmi, intensiivset valgust ja muud visuaalset müra, tugevaid toidulõhnasid, ootamatuid puudutusi mängukaaslastelt, sõrmedele kleepuvat liimi, karedat liiva liivakastis jpm. Mõne lapse jaoks võib lasteaiapäeva jooksul selliselt kogunev sensoorne koormus olla liiga suur. Sellistele lastele ongi vaja vaikset ja eraldatud kohta, kuhu liigsete sensoorsete stiimulite eest peituda, lasta närvisüsteemil taastuda ja seejärel naasta rühmategevustesse palju reguleeritumalt. Küll aga on oluline teada, et sensoorse integratsiooni teooriast tulenevalt ei ole laste vajadused ühesuguse mustriga. Iga laps kogeb oma keha ja ümbritsevat keskkonda erinevalt ning selle mõistmine loob võimaluse toetada laste eneseregulatsiooni laiapõhjalisemalt, kui ainult sensoorselt tundlikel lastel.

Sensoorse integratsiooni teooria ja lapse 8 meelt

Sensoorse integratsiooni teooria loojaks on tegevusterapeut A. Jean Ayres, kes alustas oma tööd juba eelmise sajandi keskpaigas Ameerika Ühendriikides, uurides miks paljudel diagnoosita lastel on igapäevategevustes probleeme (õpiraskustega lapsed) ja kuidas nende aju töötab. Selle mõistmiseks asus ta põhjalikult uurima närvisüsteemi toimimist ning avastas seose närvisüsteemi ja laste käitumise vahel. Just sellest kasvas välja sensoorse integratsiooni teooria, mille keskmes on arusaam, et lapse arengut mõjutavad kaheksa erinevat sensoorset süsteemi ehk meelt. Kuigi oleme kõik algklassides õppinud, et inimesel on 5 meelt, siis tegelikult on tõesti neid kokku 8.

Lisaks nägemisele, kuulmisele, haistmisele, maitsmisele ja puutetundlikkusele on inimesel veel tasakaalumeel (vestibulaarne süsteem), süvatundlikkus (propriotseptiivne süsteem) ja sisetundlikkus (interotseptiivne süsteem). Tasakaalumeel asub sisekõrvas, süvatundlikkuse moodustavad lihased, liigesed ja kõõlused ning sisetundlikkuse alla kuuluvad siseorganid, mis annavad märku, kui näiteks kõht on tühi, kui on vaja minna tualetti või kui pea valutab. Sageli arvatakse ekslikult, et „sensoorne“ viitab üksnes puutetundlikkusele või nägemisele ehk nendele esemetele, mida on põnev katsuda või vaadata, kuid tegelikult haarab see mõiste kõiki meelesüsteeme, mille kaudu inimene oma keha ja keskkonda tajub.

Keha ja meelte koostöö: miks on liikumine rahunemiseks vajalik?

Kui sise- ja väliskeskkonnast tuleva info töötlemine toimib sujuvalt, on lapsel oma tundeid ja käitumist kergem reguleerida. Kui aga närvisüsteemi toimimises esineb eripärasid, võib see märkimisväärselt mõjutada lapse eneseregulatsiooni võimet. Nii nagu eelpool mainitud, võib mõni laps reageerida keskkonnale liiga tugevalt – iga heli, puudutus või kiire liikumine mõjutab teda intensiivsemalt. Seetõttu vajab ta rahunemiseks just rahulikku ja eraldatud keskkonda. Vähem teatakse aga seda, et on ka lapsi, kes kogevad maailma hoopis “tuhmimalt” ja kelle närvisüsteem aktiveerub alles siis, kui nad on saanud intensiivselt liikuda, hüpata, rullida, vaadata visuaalselt põnevaid esemeid või kuulata valjemaid helisid. Selliste laste jaoks ei pruugi vaikne ja eraldatud pesa olla rahustav, sest keha, mis vajab liikumist ja tugevamat sisendit, ei saa sealt piisavalt infot ning võib seetõttu muutuda hoopis ärevamaks.

Lahenduseks ei pruugi olla rahu ja vaikus

Kui eeldame, et vaikne ja eraldatud koht sobib rahunemiseks kõigile lastele universaalselt, võime paratamatult jätta tähelepanuta need, kes vajavad hoopis teistpidist lähenemist. Seega on rahupesad üks võimalik lahendus terviklikust süsteemist laste eneseregulatsiooni toetamiseks. Need töötavad kõige paremini siis, kui rühmas on loodud mitmekesine keskkond, kus rahupesa kõrval eksisteerivad ka tasakaalu, süvatundlikkust ja puutetundlikkust toetavad lahendused. Nii on igal lapsel võimalus valida, milliseid sensoorseid kogemusi ta just sel päeval ja sel hetkel vajab. Sensoorsed eelistused ei pruugi olla igapäevaselt samasugused ning võivad sõltuda näiteks väsimusest, ärevusest, aastaajast või muudest teguritest. Seetõttu ongi oluline pakkuda erinevaid võimalusi, et laps saaks iga päev leida just talle sobiva viisi enda tasakaalustamiseks.

Kuidas sisustada rahupesa?

Oluline on ka mõelda ka sellele, kuidas rahupesad on sisustatud. On juhtumeid, kus rahupesa on küll rühmas olemas, aga kui see on sisustatud näiteks väga erksate ja vilkuvate tulede või puutetundlikkule meelele ebamugavate materjalidega, ei pruugi tundlik laps ikkagi seal ennast hästi tunda. See aga ei tähenda, et rahupesa kui lahendus talle ei sobiks – tuleb vaid üle vaadata, mis teeks talle rahupesas viibimise päriselt mugavaks.

Lisaks eneseregulatsiooni toetamisele aitavad liikumist ja kehataju arendavad tegevused tugevdada ka lapse motoorset arengut. Puutetundlikkus, tasakaalumeel ja süvatundlikkus on laste arengus kolm esmase tähtsusega meelesüsteemi. Seega, kui loome rühmas mitmekesised võimalused liikumiseks ja keha tunnetamiseks, ei toeta me mitte ainult lapse emotsionaalset toimetulekut, vaid arendame samal ajal ka tema motoorseid ja nägemistajuga seotud oskusi. Nii võivadki varem keerulised tegevused, nagu kääridega lõikamine või pusle kokkupanek, hakata järsku õnnestuma ka nendel lastel, kellel enne esines raskusi.

Tegevusterapeudi soovitused rühmaruumi sisustamiseks

Sensoorse integratsiooni terapeudi perspektiivist soovitan vaadata rühmaruum nüüd üle teistsuguse pilguga ning mõelda, millised on tegelikult olemasolevad erinevad eneseregulatsiooni vahendid. Kas lastel on lisaks rahupesale ka piisavalt vahendeid ja võimalusi liikumiseks, ronimiseks, läbipugemiseks jne? Tasakaalumeelele oleks väga toetav, kui rühmas leiduks ka kiik, aga sobivad ka erinevad võimlemispallid, tasakaaluvahendid ning muud tasakaalumeelt stimuleerivad vahendid. Seejuures on oluline, et laps saaks ise otsustada, millal ja kuidas ta neid vahendeid kasutab. Sundida kindlasti ei tohi, sest see võib tundliku lapse närvisüsteemi hoopis stressi viia ning takistada rahunemise eesmärgi saavutamist.

Kuidas valida õigeid meetodeid?

Mõnikord on laste sensoorsed eripärad vähem märgatavad ning nende mõistmiseks võib olla vajalik spetsialisti põhjalikum hindamine. Näiteks võivad lapsed, kes teevad ise valju heli, näida justkui müra nautivat. Tegelikult võib oma hääl aidata summutada ümbritsevaid helisid ning pakkuda seeläbi suuremat kontrollitunnet. Seetõttu on hea mõte vajadusel spetsialistiga nõu pidada, et mõista lapse käitumise taga olevaid sensoorse töötluse eripärasid ning valida just temale sobivad toetamisviisid.

Eneseregulatsioon ei ole üksnes oskus end hetkeks taastada. See on võime märgata ja mõista oma keha ning reageerida sobivalt vastavalt olukorrale. Nagu iga arenguline oskus, kujuneb ka eneseregulatsioon ajapikku ja koos täiskasvanu toega. Rahupesad on sellel teekonnal üks suurepärane võimalus. Kui ühendame nende pakutava turvatunde teadliku lähenemisega sensoorse integratsiooni eripäradele ning loome lastele mitmekesiseid võimalusi enese reguleerimiseks, saame toetada iga last nii, nagu tema närvisüsteem seda päriselt vajab. Just nii kujuneb kasvukeskkond, mis on ühtaegu hooliv, austav ja tõeliselt kaasav.